Kas Jeesus on ainus tee?

See on aus küsimus, ja enamik inimesi, kes selle otsiribasse trükivad, ei esita seda tüli otsides. Nad esitavad seda murest. Kuidas saab jumal, keda nimetatakse armastavaks, inimesi välja jätta selle põhjal, kuhu nad juhtusid sündima? Kuidas on lugu inimestega, kes pole Jeesusest kunagi kuulnudki? Kuidas on lugu headega, kes kuuluvad hoopis teise traditsiooni — või ei usu üldse midagi? Eestis, kus enamik inimesi ei pea end usklikuks ja kus sallivus on omaette väärtus, kõlab väide, et ainult üks tee viib sihini, esmapilgul lausa kohatuna.

Järgnev ei ole katse öelda kiiresti "jah" või "ei" ja edasi minna. See on selgitus sellest, mida kristlus — üks traditsioon oma konkreetse vastusega — tegelikult väidab, mida ta ei väida, ja mis on selle väite tegelik sisu.

Paar mõistet enne

Lugejale, kellel puudub kristluse taust:

• Naatsareti Jeesus oli juudi usuõpetaja, kes elas esimesel sajandil Rooma okupeeritud Palestiinas. Kristlus väidab lisaks, et ta oli ka Jumal inimese kujul. Ta hukati Rooma võimu poolt umbes aastal 30 pKr meetodiga, mida nimetatakse ristilöömiseks.
• Rist on kristlik lühinimetus selle hukkamise kohta — Jeesuse avalik Rooma-aegne hukkamine umbes aastal 30 pKr.
• Ülestõusmine on kristlik väide, et Jeesust nähti pärast tema hukkamist kolm päeva hiljem elusana mitme nimeliselt teadaoleva tunnistaja poolt.
• Evangeeliumid on neli lühikest Jeesuse eluloo kirjeldust — Matteus, Markus, Luukas ja Johannes —, mille kirjutasid tema järgijad aastakümnete jooksul pärast tema surma.
• Paulus oli kristluse varajane juht, kes kirjutas umbes kolmandiku Uuest Testamendist (esimese sajandi kristlikud kirjad Jeesusest ja tema järgijatest). Tema kirjad kuuluvad vanimate kristlike tekstide hulka, mis meil on.

Lühike, aus vastus

Kristlus väidab, et Jeesus on ainus tee. Aga selle väite sisu on teistsugune, kui enamik inimesi arvab. See ei käi mingi usuklubi liikmekaardi kohta ja see ei käi õigete arvamuste kohta, millega peaksid sisse pääsemiseks nõustuma. See käib selle kohta, mida on vaja, et ületada tegelik lõhe inimeste ja Jumala vahel — ja kristlik vastus on, et üks konkreetne inimene tegi selle ära.

See, et väide on välistav, on tõsi. See, mis teeb väite välistavaks, on teistsugune, kui paljud ootavad.

Lause, millest jutt käib

Evangeeliumis, mille kirjutas Johannes, kirjeldatakse stseeni, kus Jeesus ütleb ühele oma järgijale, Toomasele: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu."

See on kõrge väide, ja seda ei ole aus siledaks lihvida. Seda on loetud kristliku seisukohana juba kaks tuhat aastat. Vahe teeb see, kuidas seda lugeda.

Üks levinud ilmalik lugemisviis on: Jeesus ütleb, et tema on taevavärava valvur ja ainult kristlased pääsevad temast mööda. See ei ole see, mida lause teeb.

Mida lause laiema piiblitekstiga koos teeb: Jeesus väidab, et tema on viis, kuidas Jumal ja inimesed tegelikult uuesti kokku saavad. Mitte et Jumal ja inimesed saavad kokku mitmel eri viisil ja tema on üks neist. Väide on, et üks viis on olemas ja tema on see — mitte väravavahina, vaid sellena, kes töö ära tegi.

Vahe "tee" ja "parooli" vahel

Siin peitub vahe, mida paljud ei märka. Parool on midagi, mida sa pead teadma ja välja ütlema, et sisse pääseda. Tee on midagi, mida mööda sa kõnnid, et kuhugi jõuda. Väide ei ole sa pead ütlema nime "Jeesus", et taevasse saada. Väide on, et töö, mille Jeesus tegi — tema elu, tema surm ja tema ülestõusmine — on see, mis lõhe inimeste ja Jumala vahel kinni paneb.

See on oluline vahe. See avab ruumi, mis on kristlikus traditsioonis alati olemas olnud ja mis ilmalikus ümberjutustuses tihti kaotsi läheb: võimaluse, et inimesed, kes pole Jeesusest kunagi otsesõnu kuulnud, pääsevad ikkagi sisse selle kaudu, mida ta tegi.

Mida kristlus selle kohta ajalooliselt ütleb

Kristlik traditsioon on alati maadelnud küsimusega, mida see tähendab inimestele väljaspool otsest kristlikku ringi. Paar asja, mida Piibel ise ütleb ja mis selles maadluses rolli mängivad:

Valgus on igal pool

Johannese evangeeliumis on kohe alguse järel märkus: et seesama isik, kelle kristlus samastab Jeesusega, on "tõeline valgus, mis valgustab iga inimest." Mitte ainult inimesi, kes on temast kuulnud. Iga inimest.

See on tähelepanuväärne sõnastus, ja kristlik traditsioon ei ole seda kunagi ära seletanud. Tavaliselt loetakse seda nii: Jumal on viisil, mida inimesed alati teadlikult ära ei tunne, tegev iga inimese elus — ka nende elus, kes pole kunagi näinud ühtki kristlikku kogudust.

Jumal on igale inimesele lähedal

Paulus pidas umbes aastal 50 pKr kõne rühmale kreeka filosoofidele Ateenas. Ta ütles seal, et Jumal on seadnud asjad nii, et inimesed "otsiksid Jumalat, kas nad ehk teda kompides leiaksid, kuigi ta küll ei ole kaugel ühestki meist."

Kompides on tähelepanuväärne sõna. Kõne ei lähtu usuekspertidest, kellel on õige vorm käes, vaid otsivatest inimestest, kes sirutuvad kuhugi, ilma et kogu kaart ees oleks. Kristlik väide on, et Jumal on selleks kompimiseks piisavalt lähedal ega ole kaugel sellest, kes otsib.

Südametunnistuse koht

Kirjas Rooma kristlastele kirjutab Paulus midagi märkimisväärset inimeste kohta, kes pole kunagi kuulnud juudi seadust ega kristlikku sõnumit: et nad "näitavad üles seaduse nõuete täitmist" oma teguviisiga ja et "nende südametunnistus tunnistab ühtlasi kaasa." Teisisõnu: kõlbeline teadmine ei piirdu inimestega, kes on usuteksti lugenud. Jumal — selle teksti järgi — tegeleb inimeste südametunnistusega juba ammu enne, kui nad ühessegi kristlikku kogudusse satuvad.

Mida kristlus ei ütle

Seda tasub valjusti välja öelda, sest paljud on kuulnud vastupidist.

• See ei ütle, et kõik hindud, moslemid, budistid või juudid on sünnikoha pärast hukka mõistetud. Hukkamõist sünnikoha alusel ei ole kristlik õpetus.
• See ei ütle, et päästetud saavad ainult inimesed, kes on olnud otsesõnu kristlased. See on kitsam väide, kui traditsioon ajalooliselt on esitanud.
• See ei väida, et teised traditsioonid räägivad puhast tühja juttu. See, mida nad ütlevad kõlblusest, tähendusest, ilust, õiglusest, on kristluse jaoks väärtuslik aines. Mida väide teeb, on see, et suhte taastamine Jumalaga toimub just selle kaudu, mida Jeesus tegi.
• See ei väida, et inimesed, keda halvasti toimivad kirikud on kahjustanud, on seetõttu Jumalast ära lõigatud. Suur osa Piiblist on hoopis kriitika halvasti toimivate usukoosluste aadressil.

Miks siis ikkagi välistav?

See on osa, mis ilmalikule lugejale on tihti kõige raskem, ja see väärib ausat käsitlust. Kristlus ei väida välistavust mingist jonnist. Ta väidab seda, sest väide tuleneb otse sellest, mida ta Jeesuse kohta ütleb.

Arutluskäik on lihtsustatult selline: kui Jeesus tõesti oli Jumal inimese kujul ja kui ta tõesti suri ja tõusis üles — kaks ajaloolist väidet, mõlemad uuritavad —, siis on see, mis ristil juhtus, oma laadilt ainulaadne. Seda ei saa mitmel viisil eri traditsioonides korrata. See on üks sündmus, ühe tagajärjega.

See on teistsugune välistavus kui "ainult meie klubi pääseb sisse." See on pigem nagu "on üks inimene, kes operatsiooni tegi, ja mõju ulatub igaüheni, kes end sellele usaldab." Kas see inimene tegi väidetud operatsiooni, sõltub ajaloolistest faktidest — mitte sellest, kui palju erinevaid arvamusi olemas on.

Teine tee ei ava end kergesti

Kui loogika ümber pöörata, näed, mida tähendaks välistavuse pehmendamine. Sa peaksid siis ütlema, et ülestõusmine polnud ainulaadne; et samaväärseid sündmusi on toimunud teistes traditsioonides; või et ülestõusmine oli küll ainulaadne, aga selle tagajärjed ei ole. Esimest kaht on ajalooliselt raske kaitsta. Kolmas on loogiliselt keeruline: kui üks inimene tõesti tõusis surnuist ja näitas sellega võimu surma ja elu üle, siis pole see, mida ta ütleb inimeste ja Jumala kokkusaamisest, lihtsalt üks valik teiste kõrval.

See kõlab rängalt. Aga see ei ole meie vastu teie välistavus. See on välistavus, mis tuleneb ajaloolistest väidetest, mida sul on vabadus uurida või tagasi lükata.

Mida see tähendab teisest traditsioonist inimesele

Kui sa tuled siia moslemi, hindu, juudi, budistliku või ilmaliku taustaga: miski sellel leheküljel ei püüa sinu kogukonda karikeerida ega sinu kõlbelisi tundeid väärtusetuks tunnistada. Kristlik traditsioon on ajalooliselt õppinud — vahel liiga hilja —, et paljut, mida ta hindab, on leidunud ka teistes traditsioonides, ja et paljud väljaspool tema piire on Jumalat tõsisemalt otsinud kui paljud selle sees.

Mida kristlik väide teeb, on see, et paneb ette ühe konkreetse ajaloolise sündmuse alusena, millele toetudes inimene — ükskõik millisest traditsioonist — võib tegelikult Jumala juurde jõuda. See väide seisab või langeb koos sellega, kas sündmus on see, mis ta väidab olevat. Seda saab uurida.

Üks Eesti-märkus

Ilmalikus ühiskonnas nagu Eesti kõlab iga välistav usuline väide esmalt sallimatusena, ja see on mõistetav reaktsioon. Aga kellele asi pole veel lõplikult maha kantud, tasub näha vahet grupikuuluvuse alusel välistava ja ajaloolise sündmuse alusel välistava vahel. Esimene on kõlbeliselt kahtlane. Teine on lihtsalt midagi, mille saab kontrollimisele panna. Küsimus ei ole niivõrd, kas väide meeldib, vaid kas see, mida ta Jeesuse kohta väidab, juhtus.

Mis siis nüüd?

Kui sa jõudsid siia konkreetse olukorraga — teisest traditsioonist lähedane inimene, sinu enda mitmeusuline taust, või sisemine maadlus sellega, mida see kõik tähendaks —, siis sellest saab rääkida. Meie vestlus on tasuta, privaatne ja sinu emakeeles. Sina alustad selle; sina lõpetad, kui tahad.

Kust see Piiblis pärineb

• Johannese 14:6 — "mina olen tee ja tõde ja elu"
• Apostlite teod 4:12 — väide, et pääste ei ole kellegi teise kaudu
• 1. Timoteosele 2:5–6 — "üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel"
• Johannese 1:9 — "tõeline valgus, mis valgustab iga inimest"
• Apostlite teod 17:27 — "et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk teda kompides leiaksid"
• Roomlastele 2:14–15 — inimestest ilma kirjutatud seaduseta, kelle südametunnistus tunnistab kaasa