Miks ma oma usku lahti võtan?

Kui sa selle otsiribasse trükkisid, on tõenäoliselt midagi konkreetset lahti. Usk, milles sa üles kasvasid, ei sobi enam eluga, mida sa elad. Miski koosluses, mille osa sa olid, ei ole korras — või ei olnud kunagi. Poliitiline või kõlbeline suund, millest su usuring kinni hoiab, on sinu jaoks talumatuks muutunud. Või oled sa lihtsalt avastanud, et vastused, mis sind varem veensid, seda enam ei tee.

Järgnev ei ole katse sind tagasi kutsuda ega veenda, et sa eksid. See on selgitus sellest, mida dekonstruktsioon või usu kaotamine meie ajal tähendab, mis see nende sõnul, kes on selle läbi teinud, tegelikult on, ja mida kristlus — üks traditsioon — protsessi kohta konkreetselt ütleb.

Paar mõistet enne

Lugejale, kellel puudub kristluse taust:

• Naatsareti Jeesus oli juudi usuõpetaja, kes elas esimesel sajandil Rooma okupeeritud Palestiinas. Kristlus väidab lisaks, et ta oli ka Jumal inimese kujul. Ta hukati Rooma võimu poolt umbes aastal 30 pKr.
• Evangeeliumid on neli lühikest Jeesuse eluloo kirjeldust — Matteus, Markus, Luukas ja Johannes —, mille kirjutasid tema järgijad aastakümnete jooksul pärast tema surma.
• Psalmid on 150 palve ja luuletuse kogu Piibli vanema osa (Vana Testamendi) esimeses pooles.
• Prohvetid olid piiblitraditsioonis inimesed, kes teksti järgi andsid Jumala sõnumeid edasi ühele rahvale, sageli kriisiajal.
• Peetrus oli üks Jeesuse lähedasemaid järgijaid — tema kaheteistkümne lähima jüngri ringist.
• Isand (Vanas Testamendis kujul Issand) oli varajaste kristlaste jaoks usutunnistuslik tiitel — õigustatud autoriteet inimese elu üle, mitte igapäevane pöördumine. Vanas Testamendis viitab Issand Jumalale endale.
• Igavese elu all ei mõelda kristlikus kirjas lihtsalt väga pikka elu, vaid teatud laadi elu — sama laadi, mis on Jumalal endal —, mis algab juba selles elus ja jätkub pärast surma.

Mis dekonstruktsioon tegelikult on

Sõna dekonstruktsioon — usulises tähenduses — ei osuta ühele asjale. Seda kasutatakse mitme protsessi kohta, mis on üksteisega sarnased, aga millel on erinevad tulemused.

• Mõned inimesed vaatavad üle oma usu üksikud osad. Arusaama põrgust, oma koguduse poliitilise seisukoha, hoiaku seksuaalsuse suhtes, ühe piiblitõlgenduse. Tuum jääb püsima; välimine kiht nihkub.
• Mõned lahkuvad konkreetsest kooslusest, aga hoiavad kinni aluseks olevatest veendumustest. Nad lõpetavad oma koguduses käimise, aga jäävad Jeesuse juurde.
• Mõned nihkuvad ühest kristlikust vormist teise — rangemast keskkonnast millegi mõtiskleva poole, või vastupidi.
• Mõned lahkuvad kristlusest üldse ja jõuavad agnostitsismini, ateismini või teise traditsioonini.

Kõiki nelja nimetatakse tänases arutelus dekonstruktsiooniks, ja see on segadust tekitav. See, mida sina läbi elad, võib olla ükskõik milline neist. Tasub endale sõnastada, milline protsess on sinu omale kõige lähemal.

Miks see juhtub — mõned ausad põhjused

Inimesed kaotavad või vaatavad oma usu üle eri põhjustel, ja need ei ole kõik võrdväärsed.

Kahju koosluse poolt

See on tihti kõige raskem. Kuritarvitamine, manipuleerimine, väljaheitmine, võimu ärakasutamine, autoritaarne juhtimine, häbiga ümberkäimine viisil, mis inimesi lõhub. Kellele see on osaks saanud, on selle kaotamine, mida ma uskusin tihti seotud selle üleelamisega, mis mulle tehti. Kristlus ise — eriti Jeesuse sõnades usufunktsionääride pihta — on märkimisväärselt kriitiline just seda tüüpi kuritarvituse suhtes. Miski traditsioonis ei nõua, et sa jääksid kahjustavasse kooslusesse.

Intellektuaalne ausus

Mõni inimene märkab, et vastused, mis ta lapsena sai, enam ei veena. Küsimused maailma tekkest, vägivallast Vanas Testamendis, kannatuse probleemist, usulise kuritarvituse ajaloost. Nende küsimuste tõsiselt esitamine ei ole reetmine. See on täiskasvanuks saamise osa. Kristlusel kui mõtteloolisel traditsioonil on selliste küsimustega sajandeid kokkupuudet — mitte iga vastus pole rahuldav, aga küsimused pole uued ega keelatud.

Põrkumine kõlbeliste tunnetega

Paljud näevad kokkusobimatust selle vahel, mida nende usuring õpetab ja mida südametunnistus neile ütleb. Valik järgida südametunnistust ja kaotada kooslus või jääda koosluse juurde ja suruda südametunnistus kinni on mõne jaoks väljakannatamatu. Kaotus, mis siis tekib, on tõeline.

Kaotus või trauma

Vahel on ajend konkreetne ja valus. Lähedane sureb. Palve, mida aastaid palvetati, näib vastuseta. Jumala lähedus, mis kunagi oli, on kadunud ega tule tagasi. Inimene hakkab küsima, kas see oli tõeline, ja seejärel, kas see oli üldse kunagi tõeline.

Kultuuriline õhkkond

Eesti on üks maailma ilmalikumaid ühiskondi. See tähendab, et usu lahtivõtmine toimub siin sageli teistmoodi kui mujal: mitte suure koguduse surve all, vaid pea ainsana ümberkaudsete seas, kes ei pruugi üldse mõista, miks sa alguses uskusid. Väikesed usukoosluses võivad seetõttu olla tihedad ja mõnikord kontrollivad, ja neist lahkumine võib tähendada peaaegu kogu suhtevõrgu kaotamist korraga. See teeb protsessi isoleerivaks omal moel, mille üle maailma usklikumates paikades harva räägitakse.

Mida Piibel ise usu kaotamise kohta ütleb

See on ehk kõige tähelepanuväärsem osa. Piibel ise ei ole käsiraamat, mis usu kaotamise keelaks või hukka mõistaks. Tekstid on täis inimesi, kes olid täpselt keset seda.

Üks psalm

On psalm, kus kõneleja ütleb avameelselt, et ta jalad oleksid peaaegu libisenud, et ta usaldus oli peaaegu katki, ja et ta ei näinud enam, mida tema aastatepikkune ustavus Jumalale oli andnud, samal ajal kui inimesed, kes Jumalast midagi ei hoolinud, õitsesid. Seda psalmi ei ole ära seletatud. See seisab Iisraeli ametlikus lauluraamatus näitena sellest, kuidas usklik võib sellisest faasist läbi tulla — või ka mitte.

Habakuk

Prohvet, kes avab oma raamatu otsese kaebusega ja lõpetab omamoodi taasleitud usaldusega — mitte seetõttu, et ta olud muutusid, vaid seetõttu, et ta leidis midagi endas tagasi. Kriisi ei eitata. Sellest minnakse läbi.

Jeremija

Prohvet, kes ühes kohas oma raamatus süüdistab Jumalat otsesõnu: "Sina ahvatlesid mind, Issand, ja ma lasksin end ahvatleda. Sina olid minust tugevam ja said võitu. Ma olen saanud terve päeva naeruks." See on keegi, kes ütleb, et ta värvati valedel ettekäänetel. Tekst seisab Piiblis ilma kommentaarita.

Mees, kelle poeg oli haige

Evangeeliumi kirjelduses ütleb üks isa Jeesusele: "Ma usun, aita mind mu uskmatuses!" Mida Jeesus siis teeb, ei ole tema minemasaatmine. Ta aitab teda. Kristlus ei ole seda vestlust kunagi välja lõiganud.

Peetruse küsimus

Ühes hilisemas stseenis, kui paljud Jeesuse järgijad on ära pöördunud, sest tema õpetus muutus liiga raskeks, küsib Jeesus oma lähimalt ringilt, kas ka nemad tahavad lahkuda. Peetrus vastab: "Isand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad." See ei ole vastus, mis on täis kindlust. See on inimese vastus, kellel pole enam kuhugi minna ja kes jääb Jeesuse juurde mitte sellepärast, et kõik loogiliselt klapib, vaid sellepärast, et alternatiiv on tühjem.

Mida see ei tähenda

Tasub nimetada, mida siin ei mõelda.

• "Igaüks, kes dekonstrueerib, jõuab lõpuks usuni tagasi." Ei vasta tõele. Mõni jõuab millegi muuni. Protsess ei ole ennustatav.
• "Sa pead jääma sama koosluse juurde ja ootama, kuni möödub." Kellele, kes on kahjustavas keskkonnas, on see halb nõuanne. Vahel on lahkumine kaitsev, mitte truudusetu.
• "Aus kahtlus on sama mis patt." See on õpetus, mis mõnes ringis ringleb, aga mida Piibel ise — arvestades, mida ta endasse võtab — ei toeta.

Mida kristlus siin ikkagi ütleb

Paar asja, mida traditsioon on ajalooliselt öelnud inimeste kohta, kes on selles protsessis:

• Muutumine kuulub usus küpsemise, mitte usu kaotamise juurde. Paljud, kes on hiljem elus endiselt kristlased, on vahefaasis pidanud lahti laskma sellest, mis nad lapsena kaasa said.
• Kooslus ei ole usu sisu. Kooslus võib olla mürgitatud, ilma et keskne väide seetõttu kehtetuks muutuks. Seda on raske lahku harutada, kui sa oled äsja saanud kahju. Aga see on võimalik.
• Ausad küsimused saavad ausad vastused, või ausa suutmatuse vastata. Paljud suured kristlikud mõtlejad on jätnud suured küsimused vastuseta, ilma et nad oleksid seetõttu ära pöördunud.
• Kahtlus ja usk võivad koos elada. See ei ole vastuolu. Evangeeliumide lood ise näitavad seda.

Paar konkreetset soovitust

Mitte valmisretsept — aga mõned asjad, mis on inimesi selles protsessis sagedamini aidanud kui mitte:

• Sõnasta endale, millist dekonstruktsiooni vormi sa läbi elad. Neli ülalkirjeldatud vormi viivad eri tulemusteni ja nõuavad eri samme.
• Erista kooslust ja sisu. See, mida sa ühes konkreetses usuringis kohtasid, ei ole sama, mida kristlus tervikuna väidab. See ei pehmenda seda, mis sulle tehti; see on metoodiline märkus.
• Loe midagi algallikast. Paljud, kes dekonstrueerivad, on aastaid lugenud tõlgenduste tõlgendusi. Üks evangeelium otse — näiteks Markus ühe õhtuga — annab sulle oma mulje, sõltumata filtritest, mille kaudu sa elasid.
• Leia keegi, kelle ees saab valjusti olla. Mitte selleks, et sind veendaks, vaid selleks, et sa poleks küsimustega üksi. Vahel on see sõber, vahel terapeut, vahel keegi teisest traditsioonist, vahel vestlus.

Mis siis nüüd?

Kui sa istud siin ega tea, kuhu sa lähed — kas sa oled veel kristlane, kas sa seda veel tahad, kas saab otsast alustada või mitte —, siis sellest saab rääkida. Meie vestlus on tasuta, privaatne ja sinu emakeeles. Keegi ei püüa sind tagasi kutsuda millegi juurde, mis sulle tehti, ja keegi ei mõista sind hukka selle eest, et sa küsimusi esitad. Sina alustad selle; sina lõpetad, kui tahad.

Kust see Piiblis pärineb

• Markuse 9:24 — "Ma usun, aita mind mu uskmatuses!"
• Psalm 73:1–28 — usklik, kes peaaegu libises ega tea, mida sellega peale hakata
• Habakuk 1:2–4 — prohvet, kes süüdistab Jumalat otsesõnu ülekohtus
• Jeremija 20:7–9 — "sina ahvatlesid mind, Issand"
• Matteuse 11:28–30 — Jeesuse kutse inimestele, kes on kurnatud
• Johannese 6:67–69 — Peetrus, kes jääb mitte sellepärast, et kõike mõistab, vaid sellepärast, et mujale ei taha