Mis juhtub, kui ma suren?

Enamik inimesi, kes selle küsimuse otsiribasse trükivad, ei ole parajasti filosoofilise harjutusega ametis. Keegi, keda sa vajasid, on surnud, või tuli halb uudis, või vananev keha on äkki vähem enesestmõistetav, või oli öö, mil mõte olemast lakkamisest muutus järsku väga konkreetseks.

See lehekülg püüab olla aus selles, mida kristlus siin väidab — mitte udune, mitte magusate piltidega, ja ilma et silutaks ära valu, mis sageli küsimuse taga on. Sa ei pea midagi uskuma, et seda kaaluda.

Paar mõistet enne

Lugejale, kellel puudub kristluse taust:

• Naatsareti Jeesus oli juudi usuõpetaja, kes elas esimesel sajandil Rooma okupeeritud Palestiinas. Kristlus väidab lisaks, et ta oli ka Jumal inimese kujul. Ta hukati Rooma võimu poolt umbes aastal 30 pKr meetodiga, mida nimetatakse ristilöömiseks.
• Rist on kristlik lühinimetus selle hukkamise kohta — Jeesuse avalik Rooma-aegne hukkamine umbes aastal 30 pKr.
• Ülestõusmine on kristlik väide, et Jeesust nähti pärast tema hukkamist kolm päeva hiljem elusana mitme nimeliselt teadaoleva tunnistaja poolt.
• Kristus on tiitel, mitte perekonnanimi. See on heebrea sõna Mašiah (Messias) kreekakeelne tõlge — võitu, juudi traditsioonis ammu tõotatud tegelane. Esimesed kristlased kasutasid seda tavalise viisina Jeesusele viidata.
• Aadam on Piibli alguspeatükkides esimese inimese nimi. Hilisemad kirjutajad kasutavad sõna "Aadam" lühendina inimkonna kohta sellisena, nagu see tegelikult on — katkine, surelik, kaugel sellest, milleks ta oli mõeldud.
• Isand oli varajaste kristlaste jaoks usutunnistuslik tiitel Jeesusele — õigustatud autoriteet inimese elu üle, mitte igapäevane pöördumine.
• Taevas ei ole Piibli enda käsitluses hõljuvad kehatud hinged pilvedel. See on uuendatud aineline loodu, kus Jumal elab inimeste juures otse — lõppseisund, mida kirjeldab Piibli viimane raamat.
• Paradiis on sõna, mida Jeesus kasutab vahetu, teadliku Jumala juures olemise kohta pärast surma.
• Igavene elu ei ole kristlikus kirjas lihtsalt elu, mis kestab kaua. See on kindlat laadi elu — samasugune elu, nagu on Jumalal endal —, mis algab juba selles elus ja jätkub katkematult üle surma.
• Paulus oli varajane kristlik juht, kes kirjutas umbes kolmandiku Uuest Testamendist. Tema kirjad on mõned vanimad kristlikud dokumendid, mis meil on.

Lühike, aus vastus

Kristlus väidab midagi silmatorkavalt konkreetset: et inimene ei haju pilveke ega kao ka olematusse. Et pärast surma on midagi — kõigepealt teadlik vahepealne seisund ja lõpuks kehaline ülestõusmine uuendatud loodus. Kas see vastab tõele, on küsimus, millele keegi ei suuda vastata puhta loogika najal. Kristlik veendumus ei toetu tundele, vaid sellele, mis kristliku väite kohaselt kunagi juhtus ühe konkreetse inimesega.

Mida kristlus ei õpeta

Paar levinud pilti, mida peetakse kristlikuks pildiks ja mis seda tegelikult ei ole.

Mitte hinged pilvedel, kes mängivad harfi. See on hilisem kunstiajalooline karikatuur. Piibel kirjeldab lõppseisundit hoopis väga ainelisena: uuendatud maa, inimesed kehadega, asjad, mida teha, taastatud suhted.

Mitte kõik lähevad samasse kohta. See on lahke tänapäevane mõte, aga see ei ole see, mida kristlus ajalooliselt on väitnud. Traditsioon on järjekindlalt öelnud, et valik, mille inimesed selles elus teevad — kas nad pöörduvad Jumala poole või pöörduvad temast ära —, teeb tõelise vahe.

Mitte sa teenid selle välja hea eluga. Ükski kristluse versioon ei ole kunagi tõsimeeli õpetanud, et head inimesed lähevad taevasse ja halvad mitte. Väide on teistsugune: keegi ei teeni seda välja, ja seda pakutakse igaühele, kes tahab seda vastu võtta.

Mitte taaskehastumine. Kristlus ei ole ajalooliselt õpetanud, et inimesed tulevad korduvalt tagasi. Ta väidab midagi ühekordset: üks elu, üks surm ja seejärel midagi konkreetset, mis jätkub.

Vahepealne seisund

Piibel ise pühendab pärast surma vahetult juhtuva üksikasjalikule kirjeldusele üllatavalt vähe aega — põhirõhk on loo lõplikul lõpul. Aga midagi konkreetset saab siiski öelda.

Paulus, üks varajasemaid kristlikke kirjutajaid, kirjutas ühes kirjas Filippi kristlastele oma olukorrast. Ta oli vangis ega teadnud, kas ta hukatakse. Oma valikut jääda ellu või surra kirjeldas ta nõnda: "Mind kisub kahele poole: ma igatsen lahkuda ja olla koos Kristusega, sest see on kõige parem; kuid teie pärast on tähtsam, et ma jään ellu."

Silmatorkav on see, et ta kirjeldab suremist kui Kristusega koos olemist. Mitte magamist kuni aegade lõpuni, mitte kustumist ja kadumist, vaid konkreetselt, isiklikult kellegi juures olemist, keda ta tunneb.

Sama tunne tuleb teisest kirjast: "Me oleme julged, kuigi teame, et niikaua kui me elame selles ihus, oleme kodust ja Isandast eemal... Me igatseme pigem lahkuda ihust ja minna koju Isanda juurde." Siin ei ole surm olemise kaotus — see on koha muutus.

Jeesus ise andis sama pildi, kui ta suri. Tema kõrval hukati süüdimõistetud mees, kes viimasel hetkel tema poole pöördus. Jeesus ütles talle: "Tõesti, ma ütlen sulle, täna oled sa koos minuga paradiisis." Ei mingit ooteaega. Ei mingit vahepeatust. Kohe teadlikult ja isiklikult tema juures.

Lõppseisund

Aga vahepealne seisund ei ole loo lõpp. Kristluse suurim väide selle kohta, mis juhtub, ei ole sa lähed hingena taevasse. See on, et lõpus tuleb kehaline ülestõusmine — samasugune ülestõusmine, millest Jeesus kristliku väite kohaselt esimesena läbi läks — ja uus, uuendatud aineline loodu.

Piibli viimane raamat kirjeldab seda nõnda:

Ma nägin uut taevast ja uut maad... Ma kuulsin valju häält ütlemas: "Jumala eluase on inimeste juures! Tema elab nende juures ja nemad on tema rahvas... Tema pühib ära iga pisara nende silmist. Enam ei ole surma ega leina, ei hädakisa ega valu, sest endine on möödunud."

Vaata, mida siin väidetakse. Jumal elab inimeste juures, mitte kuskil kaugel. Seisund on konkreetne ja aineline — mitte hõljuvad hinged. Pisarad pühitakse ära, mis eeldab, et need olid olemas ja et neid nähti. See, mis läks viltu, ei seletata ära; see tehakse õigeks ja võetakse ära.

See ongi kristlik lootus: mitte põgenemine ainest, vaid aine uuendamine. Mitte hinged, kes kuskil hõljuvad, vaid inimesed, kes elavad uutes kehades taastatud maailmas.

Osa, mis peab päriselt olema

Keegi ei saa puhta loogika najal otsustada, kas see vastab tõele. See, mis kristlikku väidet siin kannab, on üks konkreetne ajalooline väide: et Jeesus ise tapeti ja teda nähti kolm päeva hiljem elusana — mida kristlased nimetavad ülestõusmiseks.

Paulus on selles ühes kirjas Korintose kristlastele silmatorkavalt otsekohene. (Üks märkus ette: väljend esimene vili või esikvili allpool on põllupilt — esimene saak, mis koristatakse märgiks, et kogu lõikus on tulemas.)

Kristus on üles äratatud surnuist, esimesena nende seast, kes on läinud magama. Nõnda nagu Aadamas surevad kõik, nii tehakse ka Kristuses kõik elavaks... Viimne vaenlane, kes kaotatakse, on surm.

Arutluse mõte on: see, mis Jeesusega juhtus, ei ole üksik anomaalia. See on esimene kord, kui toimus selline sündmus, mis kristluse järgi lõpuks toimub kõigiga, kes tema peale loodavad. Esikvili, siis kogu lõikus.

Kui see vastab tõele — ja ajalooline argument selle konkreetse sündmuse kohta on sellel saidil oma leheküljel —, siis on kaalul rohkem kui pisut lootust raskete hetkede jaoks. Siis ei ole surm sõna otseses mõttes see, mis ta paistab olevat.

Mida sellega praegu peale hakata

Paar konkreetset asja, mida kristlik traditsioon siin ütleb.

Mitte küsimuse eest ära joosta. Paljud elavad terve elu nii, et surm on kuskil ääres. Kristlus ei ole selle poolt kunagi olnud. Küsimuse mis juhtub, kui ma suren tõsiselt esitamine ei ole morbiidne harjutus — see on üks ausamaid küsimusi, mida inimene esitab.

Mitte karta kaotust, mis on teel. Kristlus ei ole ajalooliselt surma kunagi pisendanud. Jeesus ise nuttis ühe sõbra haua juures. Lein selle üle, kelle sa oled kaotanud, ei ole usu läbikukkumine — see on aus reaktsioon millelegi, mis on tõesti valesti ja mis lõpuks tehakse korda.

Lõppu silma vaadata. Kui see, mida kristlus väidab, vastab tõele, siis on olemas konkreetne isik, kelle kohta sa saad midagi teada ja kelle juurde sa saad midagi maha panna. Kõige otsesem viis teda tundma õppida on lugeda üht lühikest Jeesuse eluloo kirjeldust Uues Testamendis — Johannes on selle küsimuse jaoks hea alguspunkt.

Mis siis nüüd?

Kui sa jõudsid siia, sest keegi, keda sa armastasid, on surnud, või sest sa ise seisad silmitsi läheneva surmaga, või sest mõte olemast lakkamisest teeb sinuga midagi, mida sa ei taha üksi kanda — siis sellest saab rääkida. Meie vestlus on tasuta, privaatne ja sinu emakeeles. Sina alustad selle; sina lõpetad, kui tahad.

Kust see Piiblis pärineb

• 1. Korintlastele 15:20–26 — Jeesuse ülestõusmine kui esikvili sellest, mis on teistele tulemas
• Johannese 11:25–26 — Jeesuse enda väide: "mina olen ülestõusmine ja elu"
• Filiplastele 1:21–23 — suremine kui Kristusega koos olemine, mitte kustumine
• 2. Korintlastele 5:6–8 — "minna koju Isanda juurde" — koha muutus, mitte olemise kaotus
• Ilmutuse 21:1–5 — uuendatud aineline loodu kui lõppsihtkoht
• Johannese 14:1–3 — Jeesuse tõotus, et koht on juba valmis pandud

Kui sa oled praegu kriisis

Kui sa oled ägedas kriisis või sul on mõte endale viga teha, võta palun ühendust kriisiabiliiniga, enne kui edasi loed. Eestis on Eluliini kriisitelefon 655 8088 (eesti keeles) ja 655 5688 (vene keeles); hädaolukorras helista 112. Rahvusvaheline nimekiri: findahelpline.com. Räägi kellegagi, enne kui midagi teed.