Kas ma tohin olla Jumala peale vihane?

Lühike vastus, enne kui alustame: jah. Mitte selles laisas mõttes, et "kõik on hästi, tee mis tahad", vaid selles mõttes, mida Piibel ise kasutab — ja see on märksa avaram, kui paljud arvavad, ka need vähesed, kes on kristlikus keskkonnas üles kasvanud.

Eestis on usk enamiku inimeste jaoks midagi kauget, ja viha kellegi peale, kellesse sa ei pruugi uskudagi, võib tunduda mõttetu või lausa piinlik. See lehekülg ei ürita sind veenda midagi uskuma. Ta selgitab lihtsalt, mida kristlus — üks traditsioon oma konkreetse vastusega — vihast Jumala vastu ütleb. Ja mida ta, üllatuslikult, oma vanimates tekstides ise teeb.

Paar mõistet enne

Lugejale, kellel puudub kristluse taust:

• Naatsareti Jeesus oli juudi usuõpetaja, kes elas esimesel sajandil Rooma okupeeritud Palestiinas. Kristlus väidab lisaks, et ta oli ka Jumal inimese kujul. Ta hukati Rooma võimu poolt umbes aastal 30 pKr meetodiga, mida nimetatakse ristilöömiseks.
• Rist on kristlik lühinimetus selle hukkamise kohta — Jeesuse avalik Rooma-aegne hukkamine umbes aastal 30 pKr.
• Piibel koosneb kahest osast: Vana Testament (vanem, ühtlasi juudi pühakiri) ja Uus Testament (esimese sajandi kirjutised Jeesusest ja tema järgijatest).
• Psalmid on saja viiekümne palve ja luuletuse kogu Piibli esimeses osas.
• Prohvetid olid piibellikus traditsioonis inimesed, kes teksti järgi andsid rahvale edasi Jumala sõnumeid, sageli kriisiajal.

Lühike, aus vastus

Piibel ei ole viha Jumala peale oma tekstist välja lõiganud. Ta on selle hoopis keskele asetanud. Suur osa Psalmidest — palvetest, mida sünagoogides ja kirikutes loetakse ette tänini — on kaebus, sageli vihane, vahel süüdistav. Ja Piibel paneb isegi Jeesuse enda tema elu viimastel minutitel ühte neist palvetest tsiteerima, et välja karjuda oma mahajäetust.

See ei ole erand. See on muster. Ja järeldus, mille kristlik traditsioon sellest teeb, on lihtne: viha Jumala peale kuulub lubatud viiside hulka, kuidas Jumala poole üldse pöörduda.

Piibel ise kaebab

Raske on edasi anda, kui tugev see punkt on, kui sa pole seda ise näinud. Mõned näited, kõik Piiblist endast.

Palve, mis algab hüljatuse karjega

Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Miks sa hoiad end kaugel, ei tule mind päästma, ei kuula mu oigamist?

Nii algab palve, mis kuulus muistse Iisraeli ametlikku lauluraamatusse ja mida juudi ning kristlikus traditsioonis kasutatakse tänini. See ei ole vaikimisi lubatud erand. See on palve, mida õpetati, lauldi ja anti edasi näitena sellest, kuidas Jumala poole kõneldakse.

Palve, mis lõpeb pimeduses

Üks palve (kokku on neid Psalmides sada viiskümmend) ei pöördu erinevalt paljudest teistest lõpus usalduse poole. Selle viimane rida on tavakeeles umbes selline: "sa oled võtnud minult sõbrad ja lähedased; mu ainus kaaslane on pimedus." Ei mingit "aga Jumal on hea", ei mingit päikese tõusu. Piibli koostajad ei ole seda palvet ilusamaks lihvinud, et see helgemalt lõppeks.

Terve raamat, mis on ainult kaebus

Piiblis on raamat, mille nimi on Nutulaulud. Viis luuletust, mis leinavad Jeruusalemma langemist umbes aastal 586 eKr. Üks ridadest, jälle tavakeeles: "ta on mind ümbritsenud kibeduse ja vaevaga. Ta on pannud mind pimedusse nagu ammu surnud." Kõneleja süüdistab Jumalat selles, mis temaga on juhtunud — ja raamat on Piiblisse võetud ilma paranduse või vastuväiteta.

Prohvet, kes süüdistab otse

Üks väiksematest prohvetiraamatutest — Habakuk — avab oma teksti otsese süüdistusega: "Kui kaua veel, Jumal, pean ma appi hüüdma, ilma et sa kuuleksid? Karjun sulle vägivallast, aga sa ei päästa." Jumal vastab talle, ja tekst läheb edasi kui vestlus. Mida raamat ei tee, on Habakuki noomimine tema küsimuse pärast.

Mees, kes kaotab kõik

Iiob — hea inimene, kes kaotab kõik — kõneleb Jumalale vastu neljakümne peatüki jagu. Mõned tema sõnastused on tolle aja mõõdupuu järgi jumalateotuse piiril. Raamatu lõpus kiidab Jumal just Iiobi tema sõprade ees, kes olid püüdnud tema viha maha rääkida.

Ja Jeesus ise teeb sedasama

See on ehk kõige tugevam märk kogu Piiblis selle kohta, kui õiguspärane vihane kaebus on. Ristil — evangeeliumide kirjelduste järgi, oma elu viimastel minutitel — karjatab Jeesus teksti järgi, lihtsas tõlkes: "Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?"

Ta tsiteerib täpselt selle sama palve algust, mis algab hüljatuse karjega. See on, kõige otsesemas mõttes, üks Jeesuse viimaseid avalikke sõnu. Ja see oli viha ja valu Jumala poole.

Kristlik traditsioon ei ole seda kunagi käsitlenud probleemina, mida oleks vaja ära lahendada. See seisab kõigis kirjeldustes, mis seda hetke jutustavad. See jäeti sisse.

Mida see ei õigusta

Tasub valjusti öelda, mida traditsioon siin ei mõtle, sest mõni loeb seda ja järeldab, et nüüd on kõik lubatud.

• Trotsimine etenduse pärast või Jumala proovilepanek ei ole see, mida piibellikud kaebused teevad. Neid öeldakse välja tõelisest hädast, mitte poosina.
• Jumalast lahtiütlemine ja usklikuna teesklemine ei ole sama asi. Piibli kaebajad kõnelevad Jumalale, mitte Jumalast. Nad jäävad vestlusse, isegi kui see vestlus on täis etteheidet.
• Oma viha kasutamine relvana teiste vastu — mis vahel juhtub Jumala peale vihastamise nime all — on midagi muud. Piibellik kaebus on suunatud.

Mida traditsioon tõesti õigustab, on see: et sa võid oma tõelise valu, tõelises keeles, Jumalale välja öelda, ka siis, kui see keel on süüdistav. Piibli kaebajad ei tee seda selleks, et Jumalat haavata. Nad teevad seda, sest neil ei ole mujale minna ja sest nad ei suuda uskuda, et Jumal seda välja ei kannata, kui nad ikkagi temaga räägivad.

Oluline nüanss — kaebus on suunatud kellelegi

Üks silmatorkav joon piibellikus kaebuses: see on alati suunatud isikule. Kui kaua veel. Mu Jumal, mu Jumal. Miks sa end peidad. See ei ole abstraktne kurtmine universumi üle. See on etteheide kellelegi, kelle poole pöördutakse.

Kristlik traditsioon on sellest teinud üllatava järelduse: et valjusti Jumala peale vihane olla on tegelikult üks usalduse vorme. Sul on keegi, kelle peale vihane olla. Sa eeldad, et ta kuuleb, isegi kui su meelest peaks ta sekkuma ega tee seda. Sa eeldad, et vestlus võib jätkuda — muidu sa seda ei peaks.

See on vastupidine sellele, mida paljud arvavad viha Jumala peale tähendavat. See ei ole usust taganemine. See on selle traditsiooni enda sõnul usk kaebusevormis.

Aga kui viha kestab liiga kaua?

Aus küsimus. Mõned piibellikud kaebused on lühikesed; teised — Iiob, Nutulaulud — kestavad kaua. Traditsioon ei ole neile ajapiiri seadnud.

Mida ta on teinud, on pakkunud vorme, mille sees kaebus võib kuuldud jääda. Palju inimesi kristluse ajaloos — ka tänapäeval — on läbinud pikki vihafaase ja kasutanud Psalme või Nutulaule keelena, milles seda viha välja öelda. Mõte ei olnud palvetada viha lihtsalt läbi, kuni oled taas "õiges meeleolus". Mõte oli tuua viha ise Jumala ette, selle asemel et hoida seda tema eest.

Eestimaine märkus

Paljud eestlased tulevad keskkonnast, kus tunnete väljanäitamist — usulist või muud — ei ole peetud kohaseks; ja kus usk ise on juba põlvkondi olnud pigem taustal kui kõne all. See kombinatsioon tähendab, et paljud, kes on vihased Jumala peale, kellesse nad võib-olla enam ei usugi, ei tea, kuhu selle vihaga minna.

Piibellik traditsioon pakub sellele — üllatuslikult neile, kes Piiblit ei tunne — avara ruumi. Mitte lihtsalt lubatud, vaid sisse ehitatud palvetesse, mida on põlvkondade kaupa edasi antud. Ükskõik kas sa oled Jumalaga rahus või mitte, ükskõik kas sa temasse usud või mitte — võimalus olla valjuhäälne, tema poole, on avatud.

Mis siis nüüd?

Kui sa jõudsid siia, sest miski on konkreetne ja sul ei ole vihaga kuhugi minna — kaotus, usuga seotud haav, aastatepikkune kogemus, et see ei taha taanduda —, siis sellest saab rääkida. Meie vestlus on tasuta, privaatne ja sinu emakeeles. Keegi ei ürita su viha maha rääkida. Sina alustad selle; sina lõpetad, kui tahad.

Kust see Piiblis pärineb

• Psalm 22:1–2 — "mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?"
• Psalm 88:1–18 — palve, mis lõpeb täielikus pimeduses
• Nutulaulud 3:1–20 — juudi lein Jeruusalemma hävingu üle
• Habakuk 1:2–4 — "kui kaua veel pean ma appi hüüdma?"
• Iiob 7:11–21 — Iiob süüdistab Jumalat otse
• Matteuse 27:46 — Jeesus tsiteerib ristil hüljatuse psalmi

Kui sa oled praegu kriisis

Kui sul on mõte endale viga teha, võta palun ühendust kriisiabiliiniga, enne kui edasi loed. Eestis on Eluliini kriisitelefon 655 8088 (eesti keeles) ja 655 5688 (vene keeles); hädaolukorras helista 112. Rahvusvaheline nimekiri: findahelpline.com. See lehekülg võib sind oodata.