Miks Jumal laseb kannatustel olla?

Peaaegu keegi ei trüki seda küsimust abstraktselt. Midagi on juhtunud või juhtub praegu, ja "miks Jumal laseb kannatustel olla" on umbes need sõnad, mis sinna sobivad. Nii et enne kõike muud: kui sa jõudsid siia sellisest valust, siis see lehekülg on sinu jaoks, ja me võtame seda tõsiselt.

Sa ei pea olema usklik, et edasi lugeda — Eestis ei olegi enamik seda. Järgnev on see, mida kristlus tegelikult kannatuste kohta väidab, ja sa võid seda lugeda kui üht konkreetset vastust tavakeeles, mida panna kõrvale sellega, mida sa juba proovinud oled.

Paar mõistet enne

Lugejale, kellel puudub kristluse taust:

• Naatsareti Jeesus oli juudi usuõpetaja, kes elas esimesel sajandil Rooma okupeeritud Palestiinas. Kristlus väidab lisaks, et ta oli ka Jumal inimese kujul. Ta hukati Rooma võimu poolt umbes aastal 30 pKr meetodiga, mida nimetatakse ristilöömiseks.
• Rist on kristlik lühinimetus selle hukkamise kohta — Jeesuse avalik Rooma-aegne hukkamine umbes aastal 30 pKr.
• Ülestõusmine on kristlik väide, et Jeesust nähti pärast tema hukkamist kolm päeva hiljem elusana mitme nimeliselt teadaoleva tunnistaja poolt.
• Kristus on tiitel, mitte perekonnanimi. See on heebrea sõna Mašiah (Messias) kreekakeelne tõlge — võitu, juudi traditsioonis ammu tõotatud tegelane. Esimesed kristlased kasutasid seda tavalise viisina Jeesusele viidata.
• Aadam on Piibli alguspeatükkides esimese inimese nimi. Hilisemad kirjutajad kasutavad sõna "Aadam" lühendina inimkonna kohta sellisena, nagu see tegelikult on — katkine, surelik, kaugel sellest, milleks ta oli mõeldud.
• Paulus oli varajane kristlik juht, kes kirjutas umbes kolmandiku Uuest Testamendist. Tema kirjad on mõned vanimad kristlikud dokumendid, mis meil on.
• Prohvetid olid piibellikus traditsioonis inimesed, kes teksti järgi andsid rahvale edasi Jumala sõnumeid, sageli kriisiajal.

Lühike, aus vastus

Kristlusel ei ole kannatustele puhast filosoofilist lahendust. Tal on midagi muud ja imelikumat: väide, et Jumal ise astus kannatustesse sisse, selle asemel et need ära seletada.

See ei ole sama mis seletus. See on kohalolek. Kas sellest piisab, on sinu otsustada. Aga just seda tegelikult väidetakse — mitte "siin on valem, mis seletab, miks sa pead selle läbi elama", vaid "siin on Jumal, kes ei jäänud su valust väljapoole seisma."

Mida kristlus ei ütle

Kõigepealt vastused, mida sa oled ilmselt juba kuulnud ja mida kristlus ajalooliselt ei ole pidanud oma tegelikuks vastuseks.

Mitte "see on kõik Jumala plaan ja sa pead sellega leppima." Selline kõne tuleb sageli inimestelt, kes tahavad head, aga püüavad lõpuks valu ära siluda. Kristlus on ajalooliselt nimetanud kannatust kannatuseks ja nutu nutuks. Ta ei ole öelnud, et kõik, mis juhtub, on kohe hea.

Mitte "sa oled selle ära teeninud." Mõned usulised suunad on seda õpetanud — kui sa kannatad, olid sa vist halb. Jeesus ise lükkas selle otsesõnu tagasi, kui inimesed esitasid talle sama küsimuse pimedalt sündinud mehe kohta: kannatus ei olnud otsene karistus millegi eest, mida see inimene oli teinud.

Mitte "kõik juhtub mingil põhjusel, mida sa veel ei näe." Vahel on tõsi, et head asjad kasvavad välja valusatest aegadest. Aga kristlus ei ole sellest teinud valemit. Osa valu jääb valuks. Väide ei ole, et iga leina saab tagantjärele ilus eesmärk — väide on hoopis teine.

Jumal ei jäänud valust väljapoole

Kristliku loo keskmes on Jumal, kes ei jäänud valust väljapoole. Evangeeliumide kirjelduste järgi Jeesuse elust seisis ta ühe sõbra haua juures ja nuttis — kuigi ta oli samade tekstide järgi kohe teda surmast tagasi toomas. Üksikasi, mille kirjeldus alles hoiab, ei ole see, et ta oli tugev ja rahulik. Üksikasi on see, et ta murdus.

Varajased kristlikud kirjutajad nägid selles midagi olulist. Nende väide Jumala kohta ei olnud "Jumal on muretu pealtvaataja." See oli midagi palju imelikumat: et Jumal, kes maailma tegi, otsustas mingil ajaloohetkel ise sisse astuda surelikku kehasse, et teda pekstaks, alandataks ja avalikult hukataks — ristilöömise teel, mis oli üks kõige valusamaid ja alandavamaid surmanuhtlusi, mida Rooma riik tundis.

Juudi prohvet Jesaja, kes kirjutas umbes seitsesada aastat enne Jeesust, oli sellise tegelase juba kirjeldanud: "Teda põlati ja inimesed hoidsid temast eemale, valude mees, kes tundis haigust... Ta kandis meie haigusi ja võttis enda peale meie valud."

Kristlus loeb neid ridu kui eelteadet — et Jumal, kes maailma tegi, valis anda oma vastuse kannatustele mitte turvalisest kaugusest, vaid neisse täielikult sisse minnes.

On olemas avalik alus lootusele

Kristlik väide läheb kaugemale kui Jumal kannatas kaasa. Väide on, et seesama Jeesus, kes tapeti, kõndis kolm päeva hiljem oma hauast välja — sündmus, mida kristlased nimetavad ülestõusmiseks.

Paulus, üks varajasemaid kristlikke kirjutajaid, sõnastas selle ühes kirjas Korintose kristlastele nõnda. (Üks märkus ette: väljend esimene vili või esikvili allpool on põllupilt — esimene saak, mis koristatakse märgiks, et kogu lõikus on tulemas.)

Kristus on üles äratatud surnuist, esimesena nende seast, kes on läinud magama. Nõnda nagu Aadamas surevad kõik, nii tehakse ka Kristuses kõik elavaks... Viimne vaenlane, kes kaotatakse, on surm.

Mõte ei ole, et ülestõusmine teeb su konkreetse kannatuse arusaadavaks. Ei tee. Mõte on, et nüüd on olemas avalik ajalooline põhjus uskuda, et kannatusel ei ole viimast sõna — mitte sellepärast, et keegi seda ütleb, vaid sellepärast, et midagi juhtus.

Mida lootus selles traditsioonis ei ole

Lootus kristlikus tähenduses ei ole sama mis optimism. Optimism ütleb, et pole nii hull. Kristlik lootus ütleb, et vahel on ikka hull — osa sellest, mida sa läbi elad, on tõesti nii ränk, nagu tundub — ja et see ei ole sellegipoolest lõpp. Need on kaks eri asja.

Paulus, sama kirjutaja, kirjutas ühes kirjas Rooma kristlastele midagi, mis puudutab seda kogemust väga otseselt. Ta ütleb, et kogu loodu ägab — mitte ainult meie, mitte ainult inimesed, vaid kõik, mis on olemas. Ta ei karda seda sõna kasutada: ägamine. Kannatust ei eitata. See asetatakse millegi palju suurema taastamisloo sisse, mis ei ole veel lõppenud. Teises kirjas ütleb ta, et Jumal lohutab inimesi läbi teiste inimeste, keda on endid lohutatud — nii et see, mida keegi on läbi elanud, ei jää mõttetuks isegi siis, kui seda ei osata seletada.

Loo lõpp

Piibli viimane raamat — kirjutis nimega Ilmutus — kirjeldab, kuidas lugu kristluse järgi lõpuks lõpeb. Mitte hõljuvad hinged pilvedel; midagi palju konkreetsemat. Katkend ütleb:

Tema pühib ära iga pisara nende silmist. Enam ei ole surma ega leina, ei hädakisa ega valu, sest endine on möödunud.

Silmatorkav on see, mida siin ei öelda. Mitte "su pisarad ei olnud päris." Mitte "see ei tähendanud tegelikult midagi." Jumal pühib pisarad ära — see eeldab, et need olid olemas, et neid nähti, et neid ei seletatud ära. Kristlik väide ei ole, et kannatust ei olnud. Väide on, et ühel päeval see tervikuna lahendatakse ja ära võetakse, maailmas, kus see, mis läks viltu, on täielikult korda tehtud.

Praeguseks

Miski sellest ei vasta otse konkreetsele küsimusele, millega sa siia tulid. Ükski lehekülg ei suuda seda teha. See, mida kristlus lauale paneb, ei ole valem, mis seletab su kaotust, haigust, purunemist või leina. See on keegi. Just see konkreetne inimene, kes ise läks läbi millestki kirjeldamatust, kes kavatses selle kogemuse sinuga jagada, ja kes ütleb, et tuleb loo lõpp, mis võtab kogu praeguse nutu tõsiselt ja lõpuks lahendab selle.

Kas sellest piisab, on sinu otsustada. Aga just seda väidetakse.

Mis siis nüüd?

Kui sa lugesid seda, sest sa oled praegu keset midagi valusat, ei pea sa seda üksi kandma. Meie vestlus on tasuta, privaatne ja sinu emakeeles. Sa ei pea olema tugev. Sa ei pea midagi teadma. Sina alustad selle; sina lõpetad, kui tahad.

Kust see Piiblis pärineb

• Johannese 11:33–35 — Jeesus nutab oma sõbra haua juures
• Roomlastele 8:18–25 — "kogu loodu ägab" — kannatus võetakse tõsiselt
• Roomlastele 8:28 — mida tähendab lõpuks kavatsetud vastus leinale
• Jesaja 53:3–5 — "valude mees, kes tundis haigust"
• 2. Korintlastele 1:3–4 — Jumal, kes lohutab läbi inimeste, keda on endid lohutatud
• Ilmutuse 21:3–4 — "tema pühib ära iga pisara nende silmist"

Kui sa oled praegu kriisis

Kui sa oled ägedas kriisis või sul on mõte endale viga teha, võta palun ühendust kriisiabiliiniga, enne kui edasi loed. Eestis on Eluliini kriisitelefon 655 8088 (eesti keeles) ja 655 5688 (vene keeles); hädaolukorras helista 112. Rahvusvaheline nimekiri: findahelpline.com. Räägi kellegagi, enne kui midagi teed.