Miks juhtub headele inimestele halba?

Enamik inimesi, kes selle küsimuse trükivad, ei küsi seda abstraktselt. Keegi on surnud. Pandi diagnoos. Lapsega juhtus midagi. Sõber, vanem, kolleeg — keegi, kes seda ei väärinud — koges midagi, mis ei oleks pidanud juhtuma. Enne kui ülejäänud lehekülg midagi öelda üritab: kui sina jõudsid siia just nõnda, tahame seda tõsiselt võtta, ja sa ei pea siin olemiseks midagi järgnevast omaks võtma.

Järgnev ei ole lõplik seletus. Lõplikud seletused on selles kohas enamasti solvavad. See on selgitus, mida kristlus — üks traditsioon oma konkreetse vastusega — juhusliku õnnetuse kohta tegelikult ütleb, ja mida ta just ei ütle.

Paar mõistet enne

Lugejale, kellel puudub kristluse taust:

• Naatsareti Jeesus oli juudi usuõpetaja, kes elas esimesel sajandil Rooma okupeeritud Palestiinas. Kristlus väidab lisaks, et ta oli ka Jumal inimese kujul. Ta hukati Rooma võimu poolt umbes aastal 30 pKr meetodiga, mida nimetatakse ristilöömiseks.
• Rist on kristlik lühinimetus selle hukkamise kohta — Jeesuse avalik Rooma-aegne hukkamine umbes aastal 30 pKr.
• Ülestõusmine on kristlik väide, et Jeesust nähti pärast tema hukkamist kolm päeva hiljem elusana mitme nimeliselt teadaoleva tunnistaja poolt.
• Evangeeliumid on neli lühikest Jeesuse eluloo kirjeldust — Matteus, Markus, Luukas ja Johannes —, mille kirjutasid tema järgijad aastakümnete jooksul pärast tema surma.
• Patt ei tähenda kristlikus kirjas lihtsalt üleannetust. See on laiem seisund, kus asjad ei ole joondatud sellega, kuidas nad olema pidid — ja konkreetsed teod, mis sellest seisundist välja kasvavad.
• Paulus oli varajane kristlik juht, kes kirjutas umbes kolmandiku Uuest Testamendist. Tema kirjad on mõned vanimad kristlikud dokumendid, mis meil on.

Lühike, aus vastus

Kristlusel ei ole valemit, mis seletaks, miks juhtus ühe konkreetse hea inimesega üks konkreetne halb asi. Tal on midagi muud — ja omal moel imelikumat. Ta väidab, et maailm ise on katki, et süütus ei ole kaitse, et Jumal ei jää selle kohale hõljuma, vaid on sinna sisse astunud, ja et katkiolek ei ole viimane sõna.

Kas see väide vastab tõele, sõltub sündmustest, mille kristlus toob selle alusena esile. Sellest hiljem.

Mida kristlus ei ütle

Tähtis on see kõigepealt kõrvale panna, sest paljud on midagi muud kaasa saanud.

• Ta ei ütle, et halvad asjad juhtuvad sinuga sellepärast, et sa oled midagi teinud, et neid ära teenida. Selline mõte kerkib usukultuuris siin-seal, aga Jeesus ise lükkab selle evangeeliumides otsesõnu tagasi.
• Ta ei ütle, et kõik, mis juhtub, juhtub sellepärast, et Jumal seda nii tahtis. Pilt, mille Piibel ise annab, on kihilisem.
• Ta ei ütle, et kannatus toob sind Jumalale lähemale viisil, mis õigustaks kannatust ennast. See on sentimentaalne kokkuvõte, mis on nii hingehoidlikult kui ka mõtteliselt vale.
• Ta ei ütle, et sa ei tohi oma leina välja näidata. Suur osa Piibli luulest on kaebus, ja traditsioon ei ole seda kunagi välja lõiganud.

Jeesus keeldub põhjuslikust seletusest

Ühes evangeeliumis, mille kirjutas Johannes, on stseen, kus Jeesuse järgijad näitavad talle pimedana sündinud meest ja küsivad, kelle süü see on — kas mehe enda või ta vanemate oma. See on nende aja standardküsimus: kui midagi halba on, siis pidi keegi midagi valesti tegema.

Jeesuse vastus, otseses vormis: "Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad, vaid et Jumala teod saaksid tema juures avalikuks." Teine pool loetakse sageli valesti, nagu ütleks Jeesus, et pimedus oli vahend. See on oluline lugemisviga. Mida lause tõesti teeb, on süüküsimuse laualt võtmine — ja siis Jeesus tervendabki mehe. Järeldus, mis tuleneb sellest, kuidas kristlus on seda ajalooliselt lugenud: esimene reaktsioon kellegi kannatusele ei ole mida ta on teinud, et seda ära teenida, vaid kus Jumal siin tegutseb, et seda ära pöörata.

Teises stseenis, evangeeliumis, mille kirjutas Luukas, toovad inimesed Jeesusele uudise kahest õnnetusest, mis olid hiljuti juhtunud: poliitiline hukkamine ja kokkuvarisenud torn, mille all hukkus kaheksateist inimest. Küsimus nende uudise all on sama — kas need ohvrid olid halvemad kui teised inimesed? Jeesuse vastus, lihtsas keeles: ei, nad ei olnud halvemad. Sellised asjad juhtuvad. See ütleb midagi selle kohta, kuidas maailm toimib, mitte selle kohta, milline on nende moraalne kaal, keda tabab.

Piibel kaebab kaasa

Piibli vanemas osas — juudi pühakirjas — on raamat nimega Iiob, mis räägib täies mahus heast mehest, kellelt võetakse ära kõik, ilma et ta oleks midagi teinud. Ta kaotab oma vara, oma lapsed, oma tervise. Sõbrad tulevad ja püüavad seda seletada sama põhjusliku loogikaga, mille Jeesus hiljem tagasi lükkab: küll sa ikka midagi tegid.

Iiob protesteerib. Suur osa raamatust on tema pikk kaebus — vahel Jumala poole — selle üle, mis teda on tabanud. Selle eest, et ta oma kaebust välja ütleb, ei mõista tekst teda kusagil hukka; vastupidi, lõpus noomib Jumal ise avalikult sõpru, kes olid püüdnud Iiobit maha rääkida.

Mida raamat ei tee, on anda lõplik vastus, miks Iiobit see tabas. Jumal ilmub raamatu viimases osas ega anna Iiobile seletust — mitte see oli põhjusel X. Selle asemel esitab Jumal Iiobile rea küsimusi, mis avavad tegelikkuse mõõtkava, ja Iiob seejärel vaikib. See ei ole vastus, aga see ei ole ka tema küsimuse eitus. Tavakeeles: Piibel keeldub siin lihtsast seletusest, ka siis, kui see lugejale sobiks.

Katkine maailm, mitte ükskõikne universum

Kristlik väide õnnetuse kohta seisab laiemas raamis. Kristlus peab kinni sellest, et maailm ei ole see, mis ta oleks pidanud olema. Mitte ainult inimeste käitumine, vaid ka haigus, surm, loodusõnnetused — asjad, mis inimesi tabavad, ilma et nad midagi teeksid — ei ole selles pildis algne kavatsus, vaid tulemus sügavamast viltuminekust tegelikkuses.

Paulus sõnastas selle ühes kirjas kogukonnale Roomas nõnda: "Kogu loodu ägab ja on üheskoos sünnitusvaludes." Pilt on tähelepanuväärne — sünnitusvalud ei ole asjatu valu, vaid valu, mis läheb kuhugi. Kristlik väide on, et valu on tõeline, et seda ei silita ära, ja et sellel ei ole ikkagi viimast sõna.

Kas see väide vastab tõele, sõltub sellest, mis Jeesuses juhtus.

Jumal ei jää välisküljele seisma

See on koht, kus kristlus teistest vastustest lahku läheb. Paljud filosoofilised traditsioonid — nii antiiksed kui uued — püüavad kannatust seletada. Kristlus pigem talub seda koos lugejaga ja osutab siis mujale.

Evangeeliumide kirjeldustes seisab Jeesus teksti järgi ühe just surnud sõbra haua juures ja nutab. Üksikasi on tähelepanuväärne, sest tekst ütleb, et ta teadis, et äratab mehe mõne minuti pärast taas ellu. Ta nutab ikkagi. Kristlik lugemisviis sellest on: Jumal ei tee nägu, et see ei loe. Surm on tõeline, ka Jumala jaoks.

Ja sündmus, mis kristluse järgi Jumala suhte kannatustega lõplikult paika paneb, on rist. Väide ei ole "keegi saadeti kannatusse, et raamatuid korda ajada." Väide on "Jumal ise, Jeesuses, läks kannatusse, vabatahtlikult ja kõige vägivaldsemal viisil, milleks esimene sajand end võimeliseks pidas." Mitte kohal hõljudes, mitte mööda kõndides. Sisse.

See ei lahenda küsimust miks just see konkreetne. Aga see muudab küsimuse olemust. Kui Jumal on Jeesuses ise valu enda peale võtnud, siis ei ole ta äraolev kohtunik, kellele sa aru pead andma. Ta on keegi, kes ise teab, mis see on.

Ja ülestõusmine

Kristliku väite teine pool. Rist ei ole loo lõpp. Kolm päeva hiljem, esimeste kristlaste sõnul, nähti Jeesust elusana — sündmus, mida kristlus nimetab ülestõusmiseks.

Mida see selle küsimuse kontekstis tähendab: kristluse järgi on olemas avalik ajalooline sündmus, mis näitab, et surm ja katkiolek ei pea viimast sõna. Mitte sellepärast, et see on ilus mõte. Vaid sellepärast, et väite kohaselt see tõesti juhtus, tunnistajatega.

Piibli viimane raamat kirjeldab oma lõpupeatükkides kavatsetud lõppseisu silmatorkavalt konkreetses keeles: "Tema pühib ära iga pisara nende silmist. Enam ei ole surma ega leina, ei hädakisa ega valu, sest endine on möödunud." See ei ole selle eitus, mis on olnud. See on tõotus, et see tehakse olematuks.

Mida see võib sinu jaoks tähendada ja mida mitte

Ükski lehekülg ei suuda seletada, miks ühte konkreetset inimest tabas üks konkreetne asi. Mida lehekülg saab teha, on jätta seisma paar asja:

• Valu on tõeline. Mitte sümboolne, mitte illusioon. Kristlus ei tunne kaebust mitte usalduse puudumisena, vaid selle vormina.
• Ei ole peidetud süüd, mille sa peaksid endas üles leidma. Jeesus eitab seda otsesõnu, mitmes stseenis.
• On väide, et Jumal ei seisa selle kõige kõrval, vaid on ise sisse astunud. Kas see väide vastab tõele, sõltub sellest, kes Jeesus oli.
• On väide, et see ei ole lõpp. Kas see vastab tõele, sõltub sellest, mis juhtus kolm päeva pärast hukkamist.

Need on osutatavad väited, mitte tunded. Nad seisavad või langevad koos sellega, kas need on tõesed.

Eestimaine märkus

Ilmalikus keskkonnas on esimene reaktsioon õnnetusele sageli: nii maailm ongi, see on julm, lepi sellega. See on aus seisukoht. Mida kristlus siin pakub, ei ole sentimentaalne kate selle peale, vaid teistsugune diagnoos: maailm ei ole julm sellepärast, et ta lihtsalt on julm, vaid sellepärast, et ta on kuskil viltu kasvanud — ja valu on tõeline valu, mitte vastuvõetav pisiasi.

Kas see vastab tõele, ei saa see lehekülg sinu eest otsustada. Aga kui valik valu eirata ja võtta valu mõttetuna vastu vahel ei tundu piisav, on olemas vähemalt kolmas võimalus, mida tasub uurida.

Mis siis nüüd?

Kui see küsimus ei ole sinu jaoks abstraktne — kui midagi konkreetset on juhtunud ja sul ei ole vihaga ega leinaga kuhugi minna —, siis sellest saab rääkida. Meie vestlus on tasuta, privaatne ja sinu emakeeles. Keegi ei ürita su leina maha rääkida. Sina alustad selle; sina lõpetad, kui tahad.

Kust see Piiblis pärineb

• Johannese 9:1–3 — Jeesus lükkab pimeduse puhul põhjusliku süüküsimuse tagasi
• Luuka 13:1–5 — Jeesus keeldub ütlemast, et õnnetuste ohvrid olid teistest halvemad
• Iiob 1:1–2:10 — sissejuhatus raamatusse heast mehest, kes kaotab kõik
• Roomlastele 8:18–23 — "kogu loodu ägab ja on üheskoos sünnitusvaludes"
• Roomlastele 8:28 — "neile, kes Jumalat armastavad, laseb ta kõik tulla heaks"
• Ilmutuse 21:3–4 — "tema pühib ära iga pisara nende silmist"

Kui sa oled praegu kriisis

Kui sul on mõte endale viga teha, võta palun ühendust kriisiabiliiniga, enne kui edasi loed. Eestis on Eluliini kriisitelefon 655 8088 (eesti keeles) ja 655 5688 (vene keeles); hädaolukorras helista 112. Rahvusvaheline nimekiri: findahelpline.com. Räägi kellegagi, enne kui midagi teed.