Kuidas palvetada?

Kui sa selle küsimuse otsiribasse trükkisid, ei otsi sa ilmselt liturgiatundi. Võib-olla tahad proovida ega tea, kuidas. Võib-olla on sul sellega minevik — lapsepõlvest või mõnest lühikesest usklikust järgust — ja sa otsid viisi uuesti alustada, ilma pagasita, mis esimesel korral kaasa tuli. Võib-olla oled sa keset midagi ja tahad teada, kas on olemas viis rääkida sellest kellegagi, kes on suurem kui inimesed su ümber.

See lehekülg püüab olla aus. Palvetamine on kristluses palju lihtsam ja palju veidram, kui enamik inimesi arvab.

Paar mõistet enne

Lugejale, kellel puudub kristluse taust:

• Palve (palvetamine) on kristlikus tähenduses Jumalaga rääkimine — vahel sõnadega, vahel sõnadeta. Kristlik traditsioon peab palvet vestluseks, mitte etteasteks.
• Naatsareti Jeesus oli juudi usuõpetaja, kes elas esimesel sajandil Rooma okupeeritud Palestiinas. Kristlus väidab lisaks, et ta oli ka Jumal inimese kujul. Ta hukati Rooma võimu poolt umbes aastal 30 pKr meetodiga, mida nimetatakse ristilöömiseks.
• Ülestõusmine on kristlik väide, et Jeesust nähti pärast tema hukkamist kolm päeva hiljem elusana mitme nimeliselt teadaoleva tunnistaja poolt.
• Isa on see, kuidas Jeesus evangeeliumides Jumalast tavaliselt räägib. Püha Vaim (sageli lihtsalt Vaim) on kristliku vaate järgi Jumala kohalolu, mis tegutseb maailmas ja inimestes.
• Evangeeliumid on neli lühikest Jeesuse eluloo kirjeldust — Matteus, Markus, Luukas ja Johannes —, mille kirjutasid tema järgijad aastakümnete jooksul pärast tema surma.
• Jumala riik (kuningriik) on kristlik väljend selle kohta, kus Jumala tahe päriselt teostub — nii nagu asjad mõeldud olid.
• Psalmid on pikk kogumik 150 palvest ja luuletusest Piibli vanemas osas.
• Paulus oli varajane kristlik juht, kes kirjutas umbes kolmandiku Piibli uuemast osast. Tema kirjad on ühed vanimad kristlikud tekstid, mis meil üldse on.

Lühike, aus vastus

Palvetamine on Jumalaga rääkimine nii, nagu sa räägiksid kellegagi, keda sa päriselt usaldad. Sa ei pea kasutama erilist keelt. Sa ei pea istuma kindlal viisil. Sa ei pea midagi pähe õppima. Kui sa oled siiras, oled sa õigel teel.

Mis palve ei ole

Paar levinud kujutlust, mis kohe kõrvale panna:

See ei ole loits. Palve ei ole vormel, mis õigesti välja öeldes annab soovitud tulemuse. See on midagi lasteraamatutest, mitte Piiblist.

See ei ole etteaste. See ei pea ilusti kõlama. Keegi ei kuula pealt, et su sõnavalikut hinnata. Jeesus ise tegi selle kohta märkuse, kui nägi inimesi palvetamas tänavanurkadel selleks, et neid nähtaks — seda ta nimetas just nimelt mitte-palvetamiseks.

See ei ole soovikast. Kuigi palves palutakse asju, ei ole palve esmajoones asjade tellimise mehhanism. See on vestlus. Päris vestluses sa küsid asju, aga sa ka kuulad, jagad, oled vait.

See ei pea olema pikk keskendumine. Paljud arvavad, et palve on midagi, mida tehakse pool tundi vaikuses või üldse mitte. See võib olla sekund. Üks lause. Üles suunatud mõte, kui sa autos istud.

Mis palve on

Palve on Jumalaga rääkimine. See ongi kõik. Veider osa ei peitu selles, mida sa teed, vaid selles, mida kristlus teise poole kohta väidab: et keegi tegelikult kuulab.

Kristluse järgi ei ole Jumal abstraktne printsiip ega kauge instants. Jeesuse tavaline pöördumine tema poole evangeeliumides on Isa. Mitte Kõigeväeline, mitte Olend, vaid sõna, mis tema enda keeles (aramea keeles: Abba) oli mitteametlik, tavaline nimi, mida lapsed oma isa kohta kasutasid — umbes nagu issi. See ei ole juhus. Kristlus on ajalooliselt öelnud, et just sellist suhet Jumal inimestega tahab — mitte kaugena, mitte ametlikuna.

Muster, mille Jeesus ise andis

Kui Jeesuse järgijad küsisid ühe evangeeliumi järgi temalt, kuidas palvetada, ei andnud ta tehnilisi juhiseid. Ta andis neile lühikese teksti, mida nad said malli või näidisena kasutada. See on tuntuks saanud Meieisa palvena ja kristlased ütlevad seda tänini paljudes keeltes. Aga tähtsam kui tekst ise on see, mida selle ülesehitus näitab.

Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi. Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.

Mida ülesehitus näitab:

Pöördumine. Alusta sellest, kelle poole sa räägid. Mitte keda sa otsid, vaid keegi, kes on juba olemas.

Mis lähtub Jumalast. Kõigepealt vaata, mida Jumal tahab — sinu nimi, sinu riik, sinu tahtmine. Vestlus ei alga sinu nimekirjast.

Mida sa vajad. Seejärel palu konkreetselt seda, mida sul täna vaja on. Sõna otseses mõttes leiba — toitu, ülalpidamist, mida päev nõuab. Miski ei ole liiga maine, et seda paluda.

Andestus, mõlemat pidi. Palu andestust ja ole valmis teisi andestama. Need kaks on samas lauses.

Kaitse. Palu, et sa ei satuks liiga rasketesse kiusatustesse ega kurja kätte.

Sa ei pea neid sõnu sõna-sõnalt palvetama, et kristluse järgi palvetada. Aga muster — pöördu, vaata Jumala poole, palu, mida vajad, ole aus selle suhtes, mis on viltu, palu kaitset — on hea lähtekoht sellele, kes pole kunagi õppinud, kuidas see käib.

Neli praktilist asja

1. Alusta tavakeeles. Mitte "Oo Igavene, kuule mu anumist." Lihtsalt: "Jumal, ma ei tea isegi, kas sa oled olemas, aga kui oled, siis see on see, mida ma praegu kannan." Või: "Jumal, aitäh, et ma täna ärkasin." Või raskel hetkel: "Jumal, ma ei tõmba seda üksi välja." Kujutlus pidulikust Jumalaga rääkimisest on hoidnud paljusid eemal sellest, mis tegelikult on tavaline vestlus.

2. Ole aus. Piibel ise näitab lõputult inimesi, kes rääkisid Jumalaga vihaselt, tulid kaebustega, avaldasid kahtlusi, vaidlesid. Kogu Psalmide raamat — 150 luuletust ja palvet — sisaldab väga palju viha, kaebust ja meeleheidet. Kristlusel on ajalooliselt olnud märkimisväärselt kõrge sallivus ausate palvete suhtes. Üks Psalm, mille kirjutas kuningas Taavet, ütleb otse: "Loota tema peale igal ajal, rahvas, valage välja oma süda tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!" Südame väljavalamine — mitte ainult selle läikima löödud osa.

3. Oota vestlust, mitte monoloogi. Palve kristluses ei ole ainult saatmine. See on ka kuulamine. Mitte kõigil palvetel pole dramaatilisi vastuseid, aga traditsioon on ajalooliselt öelnud, et Jumal ka kõneleb — mõtete kaudu, mis pähe tulevad, Piibli tekstide kaudu, teiste inimeste kaudu, olude kaudu. Paljud alustajad peavad märkmikku, et näha, mida nad aja jooksul kaasa saavad.

4. Tee sellest harjumus. Mitte sunni pärast, vaid sellepärast, et suhe kasvab korrapärasusest. Paljud kristlased jätavad paar minutit hommikul või õhtul — vaikse koha, lihtsa korra. Üks varajane kristlik kirjutaja andis kirjas ühele kogudusele Tessaloonikas juhise: "Rõõmustage alati, palvetage lakkamata, tänage kõige eest." Lakkamata ei tähenda siin pausideta — see tähendab pigem tavalist õhku, milles sa oma päeva teed, mitte erandit.

Aga kui ma midagi ei tunne?

Paljud arvavad, et tõeline palve peaks käima käsikäes teatud tundega. See on moonutus, mis teeb rohkem kahju kui kasu. Paljud tõsised kristlased on aastaid palvetanud, midagi erilist tundmata. Loeb mitte sinu tunne, vaid see, kas teine pool on olemas.

Paulus andis kirjas kristlastele Roomas sellele kogemusele märkimisväärse vastuse: "Vaim tuleb appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ohketega." Hetkedel, mil sa sõnu ei leia, on kristluse järgi Püha Vaim (Jumala kohalolu, mis tegutseb inimeses) sinu eest palvetamas — ohe on piisav.

Osa, mis pinna all on

See, mida kristlus palve kohta ütleb, tugineb millelegi konkreetsele. Palve ei ole universumi mõjutamine oma mõtteid koondades. See on suunatud kõne isikule, kes kristliku väite järgi tõepoolest olemas on: seesama Jumal, kes nende sõnul sai nähtavaks Jeesuses, kes hukati ja keda kristliku väite järgi nähti kolm päeva hiljem elusana.

Kui see on tõsi, siis ei ole palve iseenda rahustamine. See on kellegi tõeline poole pöördumine. Kas see on tõsi, ei saa palve endaga tõestada. Aga proovida saab.

Mis siis nüüd?

Kui sa lugesid seda ja tahad proovida, aga ei tea, kust alustada, siis sellest saab rääkida. Meie vestlus on tasuta, privaatne ja sinu emakeeles. Sina alustad selle; sina lõpetad, kui tahad.

Kust see Piiblis pärineb

• Matteuse 6:5–13 — Jeesuse juhis palvetamise kohta, koos Meieisa palvega näidisena
• Filiplastele 4:6–7 — "laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks"
• Roomlastele 8:26–27 — Püha Vaim, kes palub sinu eest, kui sul sõnu pole
• Psalm 62:9 — "valage välja oma süda tema ette"
• Luuka 11:1–13 — Jeesuse põhjalikum vastus palvele "õpeta meid palvetama"
• 1. Tessalooniklastele 5:16–18 — "palvetage lakkamata"