Kuidas saada kristlaseks?
Kui sa seda küsid, ei ole vaja liituda ega registreeruda. Siin on tavakeeles, mida kristlus tegelikult mõtleb kristlaseks saamise all — ilma survet ja ilma kirikutaustata.
3 min lugemist · Envoy Missioni toimetus · Uuendatud 8. juuli 2026
Kui sa selle otsiribasse trükkisid, on midagi juba liikuma hakanud. Võib-olla lugesid midagi, kohtasid kedagi, või sul on lihtsalt olnud pikk tunne, et midagi on puudu. Sa ei pruugi olla kunagi kirikus käinud ja sa võid kirikuinstitutsiooni suhtes olla ettevaatlik — mis on Eestis täiesti tavaline. See ei ole takistus.
See lehekülg selgitab tavakeeles, mida kristlus tegelikult mõtleb kristlaseks saamise all. Ei mingit sõnastikku, mida sa pead pähe õppima, ega vormi, mida täita. Sa võid seda lugeda kui ühe traditsiooni konkreetset kirjeldust, mitte kui üleskutset.
Paar mõistet enne
Lugejale, kellel puudub kristluse taust:
- Naatsareti Jeesus oli juudi usuõpetaja, kes elas esimesel sajandil Rooma okupeeritud Palestiinas. Kristlus väidab lisaks, et ta oli ka Jumal inimese kujul. Ta hukati Rooma võimu poolt umbes aastal 30 pKr meetodiga, mida nimetatakse ristilöömiseks.
- Ülestõusmine on kristlik väide, et Jeesust nähti pärast tema hukkamist kolm päeva hiljem elusana mitme nimeliselt teadaoleva tunnistaja poolt.
- Arm on kristlik sõna teenimatu soosingu kohta — kui keegi koheldakse hüvega, mida ta ei ole ära teeninud ega saakski ära teenida.
- Patt ei tähenda kristlikus kirjutises lihtsalt pahategu. See on laiem seisund, kus inimene on välja rihitud sellest, kuidas asjad olema pidid — ja konkreetsed teod, mis sellest seisundist tulenevad.
- Meeleparandus on ümberpööramise akt — Jumalaga nõustumine selles, mis on valesti, ja suuna muutmine. Lähem sõna oleks ausus, mitte enesepiitsutamine.
- Isand oli varajaste kristlaste jaoks usutunnistuslik tiitel Jeesusele — õigustatud autoriteet inimese elu üle, mitte igapäevane pöördumine.
Lühike, aus vastus
Kristluse väide on üllatavalt lihtne: kristlaseks ei saada millegi ära teenimisega, elu korda saamisega ega õigete liigutuste tegemisega. Selle südamik on usaldus — otsus panna oma usaldus Jeesuse peale ja lubada, et see hakkab su elu muutma.
See ei ole tehing, kus sa ostad midagi heade tegudega. Kristlus nimetab seda armuks: millekski, mis antakse, mitte ei teenita.
See ei alga sinust, vaid väitest
Enamik religioosseid süsteeme, nagu inimesed neid ette kujutavad, töötavad ülespoole: sa teed häid tegusid ja loodad, et need on piisavad. Kristlus väidab, et ta töötab teistpidi. Väide on, et Jumal astus juba esimese sammu — et enne kui sa üldse otsima hakkasid, oli midagi juba sinu poole liikunud.
Paulus, üks varajastest kristlikest kirjutajatest, sõnastas ühes kirjas Rooma kristlastele umbes aastal 57 pKr, et Jumala armastus näidati konkreetselt selles, et Jeesus suri inimeste eest siis, kui nad seda ei olnud ära teeninud — "kui me olime alles patused." Kristluse loogika algab sealt, mitte sinu jõupingutusest.
Mida see praktikas tähendab
Kristlik traditsioon kirjeldab kristlaseks saamist enamasti kolme asjana, mis kuuluvad kokku:
Esiteks — aususe hetk. Endale tunnistamine, et miski on paigast ära, ja et sa ei suuda seda ise ära parandada. Kristlus nimetab seda meeleparanduseks, aga see ei tähenda ennast maha teha; see tähendab lõpetada teesklemine.
Teiseks — usaldus. Otsus panna oma usaldus Jeesuse peale, mitte iseenda soorituse peale. Paulus kirjutas Rooma kristlastele, et see keerleb selle ümber, et tunnistada Jeesus Isandaks ja usaldada, et see, mida tema kohta väidetakse — sealhulgas ülestõusmine —, vastab tõele.
Kolmandaks — algus, mitte lõpp. Kristlus ei kirjelda seda kui finišijoont, vaid kui uue suhte algust, mis edaspidi kujuneb. Ühe evangeeliumi kirjelduse järgi, kes iganes Jeesuse vastu võtab, saab õiguse Jumala lapseks saada — pere-, mitte tehingukeeles.
Ei ole olemas õiget sõnastust
Sa ei pea ütlema mingeid maagilisi sõnu. Kristlik traditsioon ei ütle, et on kindel palve, mis peab olema täpselt õige. Üks Jeesuse enda jutustatud lugudest kirjeldab isa, kes näeb oma kadunud poega kaugelt tulemas ja jookseb talle vastu, enne kui poeg jõuab oma ettevalmistatud kõnetki lõpetada. Kristlik traditsioon on seda ajalooliselt lugenud pildina sellest, kuidas Jumal reageerib inimesele, kes pöördub tagasi: mitte külmalt hindavana, vaid vastu joostes.
Kui sa tahad, saad selle lihtsalt öelda oma sõnadega. Midagi sellist nagu: et sa ei tea kindlalt, aga tahad usaldada; et sa oled valmis suunda muutma; et sa palud abi. Kristlus väidab, et sellest piisab alustamiseks.
Mis siis nüüd?
Kui sa mõtled selle üle, aga sul on küsimusi — kas selle üle, mida see tähendab, või kas see üldse tõsi on —, siis sellest saab rääkida, ilma et keegi sind kuhugi surub. Meie vestlus on tasuta, privaatne ja sinu emakeeles. Sina alustad selle; sina lõpetad, kui tahad.
Kust see Piiblis pärineb
- Roomlastele 10:9 — usalduse ja tunnistamise kirjeldus
- Efeslastele 2:8–9 — arm kui kingitus, mitte teene
- Johannese 1:12 — õigus saada Jumala lapseks
- Luuka 15:20 — isa, kes jookseb kadunud pojale vastu
- Apostlite teod 2:38 — meeleparanduse üleskutse
- Roomlastele 5:8 — Jumal näitas armastust, kui inimesed olid alles patused