Miks Jeesus suri?

See on veider küsimus otsiribasse trükkida, ja vastused on tavaliselt samuti veidrad. "Sinu pattude eest" — kui sul kirikutaust puudub, ei tähenda see lause peaaegu mitte midagi. "Et meid päästa" — päästa täpselt millest, ja kelle poolt? See lehekülg ei püüa sind lausetega üle külvata. Ta püüab tavakeeles selgitada, mida kristlus väidab, et tegelikult juhtus, miks see juhtus, ja mida see selle ühe traditsiooni järgi tähendab.

Sa ei vaja lugemiseks usku. See ei ole üleskutse midagi omaks võtta. See on katse panna üks väga vana vastus ühele ebamugavale küsimusele kujule, mis on ilmaliku lugeja jaoks loetav.

Paar mõistet enne

Lugejale, kellel puudub kristluse taust:

• Naatsareti Jeesus oli juudi usuõpetaja, kes elas esimesel sajandil Rooma okupeeritud Palestiinas. Kristlus väidab lisaks, et ta oli ka Jumal inimese kujul. Ta hukati Rooma võimu poolt umbes aastal 30 pKr meetodiga, mida nimetatakse ristilöömiseks.
• Rist on kristlik lühinimetus selle hukkamise kohta — avalik, vägivaldne Rooma-aegne karistus, mis oli sihilikult nii jube, et hirmutada.
• Ülestõusmine on kristlik väide, et Jeesust nähti pärast tema hukkamist kolm päeva hiljem elusana mitme nimeliselt teadaoleva tunnistaja poolt.
• Patt ei ole kristlikus keelepruugis lihtsalt halb käitumine. See on laiem seisund — olla paigast ära selle suhtes, kuidas asjad mõeldud olid — ja need konkreetsed teod, mis sellest seisundist välja kasvavad.
• Arm on kristlik sõna teenimatu soosingu kohta — kui keegi kohtleb inimest heaga, mida too ei ole ära teeninud ega saakski ära teenida.
• Lepitus kirjeldab, kuidas taastatakse side inimeste ja Jumala vahel — kuidas saab jälle üheks see, mis oli lahku kistud.
• Igavene elu ei tähenda kristlikus keelepruugis lihtsalt väga pikka elu. See on eriline elu — selline, nagu on Jumalal endal —, mis algab juba selles elus, kui inimene saab Jumalaga lepitatud, ja jätkub katkematult üle surma.
• Kristus on tiitel, mitte perekonnanimi. See on heebrea sõna Mašiah (Messias) kreekakeelne tõlge — võitu, juudi traditsioonis ammu tõotatud tegelane.
• Paulus oli varajane kristlik juht, kes kirjutas umbes kolmandiku Uuest Testamendist. Tema kirjad on ühed vanimad kristlikud tekstid, mis meil üldse on.
• Evangeeliumid on neli lühikest Jeesuse eluloo kirjeldust — Matteus, Markus, Luukas ja Johannes —, mille kirjutasid tema järgijad aastakümnete jooksul pärast tema surma.
• Peetrus oli üks Jeesuse lähimaid järgijaid — tema kõige kitsama ringi hulgast.

Lühike, aus vastus

Kristluse järgi ei surnud Jeesus ohvrina, keda olud üle jooksid, ega ka millegi abstraktse sümbolina. Ta suri sihilikult, et teha midagi konkreetset, mida sai teha ainult sel viisil: taastada side inimeste ja Jumala vahel, iseenda arvelt.

See kõlab endiselt hämaralt, kuni sa paar vahesammu täidad.

Miks on üldse taastamist vaja?

Kristlik vaade inimolule on tumedam, kui paljud ilmalikud lugejad ootavad — ja ausam, kui paljud ootavad. Väide ei ole, et inimesed on parandamatult halvad. Väide on, et inimesed, üksikult ja üheskoos, on seisundis, mida kristlik keel nimetab patuks: mitte ainult valedes tegudes, vaid sügavamas viltuolekus selles, kuidas me elame, üksteisega läbi käime ja elu korraldame.

Kui sa vaatad maailma — sõdu, mida inimesed peavad edasi vastu oma paremaid kavatsusi, sõltuvusi, millest keegi ei suuda end välja rääkida, suhteid, mis ühes kohas õnnestuvad ja teises lagunevad hoolimata parimatest soovidest —, siis paljud peavad seda diagnoosi vähemalt äratuntavaks.

Kristlus lisab: kõik see toimub tegelikkuses, kus on olemas ka Jumal. Ja viltuolek ulatub sinnani. Vahemaa Jumala ja inimeste vahel ei ole selle vaate järgi tehniline probleem, mille saab pingutusega ära lahendada. Inimesed ei suuda omal jõul august välja ronida, milles nad on.

See ongi probleem, mida kristluse järgi lahendatakse.

Mida kristlus ütleb ristil juhtunu kohta

Siin peab lehekülg kasutama paari sõna, mis ilmalikus kontekstis veidralt kõlavad. Neid seletatakse nii konkreetselt kui võimalik.

Asendus

Vanim kristlik seletus on, et Jeesus suri ristil inimeste asemel. Mitte juhusliku süsteemi ohvrina, vaid kellegina, kes võttis vabatahtlikult enda peale tagajärjed viltuolekust, mille olid põhjustanud teised.

Üks varajane kristlik juht kirjutas selle umbes kakskümmend aastat hiljem nõnda, kirjas ühele kogukonnale Roomas: et kristliku väite eripära on see, et "Jumal näitab aga oma armastust meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me alles patused olime."

Tavakeeles: mitte "pane esmalt oma elu korda, siis tuleb Jumal." Pigem "Jumal astub esimesena ligi, isegi kui su elu on veel segamini."

Hind, mis makstakse

Ühes vanimas evangeeliumis ütleb Jeesus loo järgi ise, et ta ei tulnud selleks, et teda teenitaks, vaid "et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest." Lunaraha oli antiikajal raha, millega osteti vabaks keegi, kes oli sattunud orjusesse või pantvangi.

Kristlik väide on, et inimolu on omamoodi vangistus ja et Jeesus maksis hinna, mida oli vaja inimeste vabaks saamiseks. See hind oli tema enda elu.

Haav, mis parandab

Üks juudi prohvet, kes elas umbes seitsesada aastat enne Jeesust — Jesaja —, kirjutas ühest kujust, kelle kohta öeldakse: "tema vermetega on meile antud tervis." Kristlus seostas selle katkendi hiljem Jeesusega, väitega: haavad, mis ta sai, ei olnud asjatud haavad. Nad teevad midagi nende heaks, kelle eest ta need sai.

Mida see midagi täpselt on, kirjeldab kristlus mitme pildiga — andestus, taastamine, uus suhe, häbi äravõtmine. Kõik pildid osutavad samas suunas: paraneb murd, mida inimesed ise parandada ei suutnud.

Kas see ei olnud Jumala poolt julm?

See on aus küsimus. Ilmaliku lugeja jaoks võib lugu kõlada nii: vihane Jumal tahab kedagi karistada ja laseb lõpuks oma enda poja ohvriks tuua. See ei ole see, mida kristlus siin algselt väidab.

Kristlik väide on konkreetsem ja veidram. Pilt ei ole Jumal Jeesuse vastu. Pilt on Jumal Jeesuses. Evangeeliumides ja esimeste kristlaste kirjades öeldakse ikka ja jälle, et see on Jumal ise, kes Jeesuses inimeste poole astub, ja see on Jumal ise, kes Jeesuses valu enda peale võtab. Mitte kolmas osapool püüab kinni hoobi, mille Jumal tahtis välja jagada. Pigem Jumal püüab ise kinni hoobi, mis tegelikkuse viltuoleku tõttu oli vältimatuks saanud.

Oma kõige tuntumas lauses, Johannese evangeeliumis: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." Armastus tuleb esimesena. Andmine järgneb sellest. See ei ole Jumal, kes kaldub karistama ja saadab lõpuks kellegi kohale. See on Jumal, kes kaldub päästma ja astub ise ligi.

Ja ülestõusmine kuulub siia juurde

Hukkamine ei seisa kristluses kunagi omaette. Kolm päeva hiljem, nii väidavad esimesed kristlased, nähti Jeesust elusana — mida kristlus nimetab ülestõusmiseks. Ilma selle sündmuseta on surm lihtsalt kaotus, ükskõik kui üllas. Selle sündmusega on surm midagi muud: see saab punktiks, kus viltuolek murtakse läbi ja midagi uut algab.

Üks varajane kristlik kiri, mis omistatakse Peetrusele, väljendab seda nii, et Jeesus "kandis ise meie patud oma ihus üles ristile... Tema vermetega olete teie saanud terveks." Rõhk on mõjul: kirja lugejad ei jäänud samasuguseks.

Mis see ei ole

Paar arusaamatust, mida kristlik traditsioon ise — hoolikalt loetuna — ei kinnita:

• See ei ole "Jumal pidi oma tuju välja elama ja otsis ohvri." See on "Jumal astub ise ligi ja teeb ise raske töö."
• See ei ole "pane oma elu korda, enne kui see sind puudutab." See on Pauluse sõnul "kui me alles patused olime."
• See ei ole "ainult väga halbade inimeste jaoks." See on kristluse vaates kõigi jaoks, sest kõik on sama viltuoleku all.
• See ei ole tühi metafoor. Kristlus peab kinni, et midagi konkreetset juhtus, kindlal künkal, kindlal kümnendil, konkreetsete tagajärgedega, mida saab ajalooliselt uurida.

Eesti kontekst

Ilmalikus keskkonnas kõlavad sõnad nagu patt, päästmine ja lepitus kiiresti raskelt või lausa solvavalt. See on mõistetav. Küsimus on, kas tegelikkus, mida need kirjeldavad — inimelu, mis seisab viltu selle suhtes, milleks ta mõeldud on, ja taastamine, mis peab tulema väljastpoolt —, on tõesti võõras, või hoopis täpselt see, mida paljud inimesed ka ilma kirikliku sõnavarata ära tunnevad.

Keegi ei saa seda sinu eest otsustada. Aga kristlus on harva palunud inimestel seda omaks võtta, enne kui nad on selle üle järele mõelnud.

Mis siis nüüd?

Kui sa tulid siia konkreetse küsimusega — miks ma peaksin seda uskuma ja mida see muudaks? —, siis sellest saab rääkida. Meie vestlus on tasuta, privaatne ja sinu emakeeles. Sina alustad selle; sina lõpetad, kui tahad.

Ja kui sa tahad näha, milline inimene selle kõige keskmes on, on kõige otsesem viis lugeda üht neist neljast lühikesest loost tema kohta. Kõige lühem, Markus, võtab umbes poolteist tundi.

Kust see Piiblis pärineb

• Markuse 10:45 — "anda oma elu lunaks paljude eest"
• Roomlastele 5:8 — "Kristus suri meie eest, kui me alles patused olime"
• Johannese 3:16 — "nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma Poja on andnud"
• Jesaja 53:5 — "tema vermetega on meile antud tervis"
• 2. Korintlastele 5:21 — vahetusest, mis Pauluse sõnul ristil toimus
• 1. Peetruse 2:24 — "tema vermetega olete teie saanud terveks"